Reede hommikul sai ärgatud natuke enne kella 10. Hostelis pakuti hommikusööki kuni 10.30, nii et pidi end üles ajama. Jätsime oma seljakotid päevaseks ajaks hostelisse hoiule ja läksime Camden Town'i otsima. Hostelist sai sinna õnneks suht otse läbi Regent Parki minnes. Natuke möödakõndimist, aga see on täitsa normaalne nähtus. Viimasele päevale oligi plaanitud suht-koht ainult Camden, sest teada oli, et seal ringi jalutades läheb aega. Camden Town on, siis nimelt üks piirkond Londonis, mis on üks suur suur turg. Kui seal peatänaval jalutada, siis kahelepoole jäävad turud ja poed kõikvõimalikkude asjadega. Hakkasime siis vasakult poolt tänavat poode ja turge läbi jalutama. Ka ostuks läks, kui Airi avastas ühe küünlaleti, kus olid väga originaalsed ja ilusad küünlad. Mingi hetk tahtsime lõunat teha ja hakkasime sobivat kohta otsima. Camden Towni eripära on see, et seal on väga palju hiina toidu lette ja kõigis neis on müüjal kahvli otsas väike lihatükike ja nii kui sa mööda kõnnid pistab ta selle sulle nina ette, et näe proovi kui hea liha ja tule osta mult. Kui üks selline müüja pakkus meile veel lisaks hinnasoodustust 4£ asemel 3£ siis saigi tema käest ostetud omale lõunasöök. Teist korda läks ostuks kasutatud raaamatute poes, kus sai pikemalt ringi tuhnitud. Valik lai ja hea, hinnad odavad. Lõpuks sai siis ostetud üks Dan Browni teos 1.50£ eest, ega seljakotis rohkem ruumi ei oleks olnud kah.
Camden Town'ist ära minnes oli väljas juba suht pime ja nii seadsime sammud hostelisse, võtsime oma asjad ja jalutasime poodlemistänavate poole. Kuidagi oli vaja veeta aega kuni südaööni, kuna see oli varaseim aeg meie lennujaama bussile. Sai uuesti käidud Picadilly Circusel ja seal samas ka metroo jaamas, et ära anda oma Oyster Cardid. Oyster Cardid jäid meil siiski alles, sest nagu välja tuli, siis meie kaartidelt ei suutnud süsteem välja lugeda, kui palju on seal veel raha peal ja seetõttu ei saadud ka meile raha tagasi anda. Öeldi lihtsalt, et kui tahate võite oma 3£ deposiiti tagasi saada, aga kaardi peal olevat ülejäänud raha kahjuks ei saa. Loobusime sellest võimalusest ja jätsime kaardid endale, eks tuleb teinekord tagasi minna.
Järgmisena sai ka hiinalinn lõpuks üles leitud, kerge pettumus kui nüüd ausalt öelda. Peatänaval olid lihtalt restoranid kahelpool ja nurgatagustest kohtadest me ka midagi huvitavat ei leidnud. Ühel tänaval paistis eemalt hoopis Pizza Hut ja sinna me seejärel suundusimegi, et õhtust süüa. Sealt lahkudes oli kell alles 21.30 ja aega veel maa ja ilm, nii me siis jalutasime Westminsteri silla ümbruses ringi ja tegime aega parajaks. Kui oli aeg lõpuks lennujaama bussi poole minna, siis sai ka esimest korda double-decker bussiga sõidetud, nii imelik kui see ka ei tundu siis varasematel päevadel liiklesime me kõige muuga kui nendega. Kuigi meie piletid olid kella ühesele bussile, siis õnneks oli bussis vaba ruumi ja bussijuht võttis meid südaöisele väljumisele. Algas teekond tagasi Vigo poole.
No comments:
Post a Comment