Kuna 6 ja 8 detsember on Hispaanias pühad ja kooli sellel nädalal põhimõtteliselt ei ole, siis otsustasime minna reisima ning sihtkohaks sai valitud London, kuna kumbki meist polnud seal veel käinud.
Esmaspäev 6.12. Päev algas suhteliselt hilja, kuna toimus korralik sisse magamine. Kiiruga sai pesemas käidud, söödud ja asjad kokku pandud ning kella neljasele bussile Portosse mindud. Meie lend väljus alles 21.45. Jõudsime lennukasse neli tundi enne lendu. Porto lennujaam on suhteliselt mõtetu. Kõik WCd olid millegi pärast korraga tunniks ajaks kinni pandud. Õnneks olid seal olemas arvutid. Kasutasime juhust ja kirjutasime paberile välja kohad, kuhu tahtsime Londonis kindlasti minna. Sai söödud ka päris kallist pastat aga selle eest oli see ka väga hea. Kuna meie lend hilines, siis jäime oma bussist maha, millega olekisme pidanud Londonisse Stanstedi lennujaamast minema. Õnneks sai ostetud piletit kasutada ka järgmisel väljuval bussil. Kasutasime aega ratsionaalselt ning soetasime endale Oyster kaardid, millega on Londonis ühistransporti vähekene soodsam kasutada. Bussijuht oli väga lahe.Rääkis meile oma perekonnast ja kurtis, et ta poeg elab ikka veel tema eksnaise juures ja ei taha sealt välja kolida. Ta soovitas meil minna ka Londoni museumisse, et aru saada, mis London on. Bussijuht õnneks näitas meile kus suunas peaksime minema, et järgmisele bussile saada. Sellega sai 45 min sõidetud Deptford Bridge'i, kus elas Aldwyn, kes oli nõus meile öömaja pakkuma. Tema leidsime läbi CouchSurfingu. Kuna teine bussijuht ei osanud meile suunda öelda, kuhu minema pidime, siis hakkasime lihtsalt kuskil suunas kõndima. Muidugi oli see suund vale. Sai bussipeatusesse tagasi kõnnitud ja uus suund valitud, mis tundus lootusrikkam olevat. Nimelt olid majade nimedeks erinevad Ameerika osariigid ja meie pidime minema Boston'i nimelisse. Märt käis mingi maja turvamehe käest teed küsimas. Samal ajal kõndis mulle täiesti tühjal tänaval vastu Aldwyn, kes arvas et me oleme eksinud ja tuli meid otsima. Proovisime ka talle midugi enne helistada aga see telefoni number, mis ta meile andis oli väheke vigane, kuna üks 7 oli puudu. Õnneks leidis ta meid ja me saime peagi tuppa sooja, sest väljas oli meie jaoks päris külm. No nii umbes -7, mis meie, kui kohalike hispaanlaste jaoks, oli liig mis liig. Aldwyn on Trinidadist ning oli kolm aastat tagasi Londonisse tööle ja elama tulnud. Saime tema juures olla kolm ööd, kuna neljapäeval sõitis ta ise nädalavahetuseks Las Vegasesse.
No comments:
Post a Comment