Peale Barcat oli vaja õppima hakata kuna tulemas oli matemaatika esimene osa eksamist. Siin on matas sama süsteem, kui meil TTÜs oli, et eksamit võimalus kahes osas teha. Selleks õppides paralleelselt oli vaja ka teiste ainetega tegeleda. Detsembri esimesele nädalale võiks punase ringi ümber tõmmata, sest esimest korda käisime iga päev koolis :). Ja me olime selle üle väga uhked. Midagi väga olulist peale õppimise väga ei toimunud. Aga kindlasti jääb meile kauaks meelde reede 3.detsember.
Päeva veidrused algasid natuke enne kella kuute õhtul. Käis alumise uksekell. Esimest korda mõtlesin, et teen ukse lahti. Peast käis ka läbi mõte, et Märt ei viitsinud võitmeid otsida ja lasi alt kella. Tegin siis korteri ukse lahti. Ukse taha ilmus võõras mees. Seletas, et ta omab meie korteri all olevat poodi. Küsis, et kas Lois (meie korteri "omanik") on kodus. Teda muidugi ei olnud siin, sest ta kirjutas samal ajal koolis eksamit. Siis hakkas ta midagi väga kiires hispaania keeles mulle seletama. Esimene reaktsioon oli, et mis asja ta küll nüüd mulle räägib. Palusin tal vähekene aeglasemalt rääkida, et ma aru saaksin. Tal oli sooviks tulla meie korterisse ühte kohta puhastama, kust vihmavesi ära voolab. Kuna sinna kipuib ka sodi kogunema, siis see toruke ummistub ja vesi voolab kõik tema andiigi poodi ja kuna siin nüüd pikad pühad tulemas, siis oli ta päris mures selle pärast. Mehike läks minema. Kahe minuti pärast oli oma harja ka kühvliga tagasi ja läkski seda asjandust puhastama :).
Vahepeal oli ka Märt koolist tagasi tulnud. Ta jäi minust kauemaks kooli, et teistega jalkat mängida. Mehike läks minema. Lõpuks saime ka siis sööma hakata, sest sel ajal kui ta seda asjandust puhastama tuli, tegin ma süüa. Söödud ja hea taas olla :). Käis taas uksekell. Avasin ukse ning ka korteri ukse. Mõtlesin, et mehike tagasi, et unustas enne midagi sinna. Aga ei. Tuli hoopis mingi suure seljakotiga võõras noormees. Rääkis midagi kellestki Pablost. Kuna mina Loisi sõpru väga ei tea siis kutsusin Märdi, lootuses, et tema neid teab. Aga ei läinud see katse ka õnneks. Seletas meile veel midagi Loisist ja Pablost. Et ta pidi viimasega kokku saama ja siis nad pidid siia tulema. et Lois teab asjast. Meie ikka veel kahtlased ja ei tahtnud teda sisse lasta, sest tavaliselt on Lois ikka meile öelnud kui kedagi siia oodata on. Ütles, et läheb alla ja ootab Pablo ära ja siis tulevad koos tagasi. Me jäime omavahel arutama, et mis asi see siis nüüd on. Mõlemad päris imestunud. Taas käis uksekell. Noormees tagasi. Andis Märdile telefoni. Teisel pool oli Lois, kes ütles talle, et me ta sisse laseksime. Tehtud. Tüüp läks Davidi tuppa. Kaks minutit hiljem tuli sealt välja, soovis meile head õhtut ja läks minema. Wtf?... Nagu kohe üldse ei saanud enam aru mis toimub.
Ning siis taas helises meie uksekell. Seekord oli ukse taga kaks inimest, kes olid mingid inspektorid. Seletasid midagi rõdudest, et tahavad neid näha. Märdi esimeseks reaktsiooniks oli see, et meil ei ole ju rõdu. Aga Davidi toas on :). Lasime nad sisse. Läksid rõdule pilte tegema. Korraga tuleb Märt teisest toast jooksuga:"Kass pani plehku."Kiisuke oli kõrval rõdule hüpanud. Märt pani plätud jalga ja ronis talle järgi. Õnnetuseks oli rõdu uks lahti ja kass oli tuppa pugenud. Kahjuks oli metallist ruloo alla lastud (aga just selline vahe oli, et kass sai sealt alt tuppa pugeda). Ma haarasin enda toast võtmed ja läksid sussidega õue, et naabrite käest kassikest tagasi küsida. Õnneks tulid need inspektorid minuga kaasa. Samal ajal kõndis üks Loisi sõpradest meie majast mööda ja nägi Märti võõral rõdul. Uuris, et mida ta küll seal teeb. Kui kuulis, et kass minema jooksis siis helistas kohe Loisile ja teavitas talle ka sellest. Kahjuks naabrid meile ust ei tahtnud avada. Mõtlesime, et ju siis neid ei ole kodus. Umbes 15 minutit hiljem tuli Lois. Hakkas murelikult uurima, mis täpselt juhtus ning peale seda Buad otsima. Läks ka õue, et naabritele kella anda. Mitte keegi sellest trepikojast ei vastanud. Tuli tagasi. Soovitasin tal kiri kirjutada ja siis naabri uksele panna, et kui keegi koju tuleb, et siis näeb seda ja saab meile kassi tagasi anda. Läks veel korra rõdule otsima ja uurima. Jättis igaks juhuks ukse lahti, et äkki tuleb kass kuidagi tagasi. Läks viis minutit mööda ja Bua tuli njäugudes teisest toas. Me kõik vaatasime imestues, et kuidas see küll võimalik on, sest peale seda kui kass naabrite juurde läks, lasti ruloo alla. Lois läks rõdu ust sulgema ning nägi naabritädikest rõdul. Ta vabandas, et kella ei kuulnud aga nii kui nägi võõrast kassi oma kodus siis avas ruloo, et kassike saaks koju minna.
Laupäeval tundsin ma end eriti vanana, kuna täitus taaskord üks aasta. Hommikul kell 7 tulid Lois ja Märt mulle sünnipäeva laulu laulma koos koogi taolise asjandusega, mille peal põlesid küünlad. Midagi ma väga eriti aru ei saanud peale selle, et esimest korda lauldi mulle sünnipäeva laulu hispaania keeles :). Päev ise läks suhteliselt tegusalt, kuna oli vaja teha ettevalmistusi Londoni reisiks.
No comments:
Post a Comment