Barcelona

10.11 Kolmapäev - nädalavahetuse algus sedapuhku. Kolmapäeval oli San Teleco. Vigo Ülikoolis on nimelt igal teaduskonnal korra aastas oma päev ja sellel päeval seal teaduskonnas ei õpita vaid tähistatakse. San Teleco on Telekommunikatsiooni teaduskonna päev ja suurim ning tähtsaim neist päevadest. Kuigi see on ühe teaduskonna päev, siis kogu ülikool tähistab ja pidutseb sellel päeval. Ja erinevalt Eestist, kus avalik joomine on rangelt keelatud, siis siin vaadatakse sellistele asjadele aegajalt tähtsatel päevadel läbi sõrmede. Nii pidutseski kogu ülikool ülikoolis suurel kesksel platsil. Õhtuks tähendas see tihedat rahvamassi (pakuks kuskil 1000 inimest), kes mingi hetk eribussidega ülikoolist tagasi linna pidutsema suundus. Nii palju San Telecost, sest edasi tuli Barcelona.

Neljapäeva õhtul kell 22.00 oli kogunemine Plaza Espanal, et hakata sõitma Barcelona poole. Barcelona tripi korraldas siinne ESN (Erasmus Social Network). Kokku 2 bussi ja 85 inimest. Sõit + 2 ööd hostelis + 2 klubipiletit = 60€. Nagu ikka Hispaanias, mitte miski ei alga õigel ajal ja nii ka selle reisiga. Tegelik start oli kuskil 22.30. Kahest bussist üks (kus peal ka mina ja Airi) läks otse Barcelonasse ja teine tegi 30 minutilise ringi Ourenssese, et sealt inimesi peale võtta. Bussireis oli nagu arvata. Algas üleüldise pidutsemisega ja lõppes väga ebamugavates asendites magamisega. Vigo - Barcelona kokku 14h, mille jooksul sai kolm korda bussist välja, et ennast sirutada.

Reedel jõudsime, siis kuskil 13 paiku Barcelonasse. Kuna bussijuhid ei olnud meil just kõige pädevamad, siis saime parajalt jala kõmpida hostelisse. Hostel (Hostel Sun and Moon ) ise asus otse kesklinnas, väga hea kohapeal. Koordinaator jagas rahva ruumidesse (mingi eelneva suvaliselt koostatud listi alusel) ja nii oligi, et mina ja Airi olime ühes ruumis koos 3 tšehhi, sakslase, soomlase ja hispaanlasega. Kõik toad olid 8 voodikohaga ja parajalt väiksed, koos vannitoaga. 

Edasi järgnes ekskursioon. Algus La Rambla - Barcelona peatänav, mis oli ka kohe meie hosteli kõrval. Tänav on täis kõikvõimalikku träni müüvaid tegelasi, lisaks inimkujud ja putkad, kust saab näiteks papagoisid osta. La Rambla lõpus on Plaza Cataluna - Barcelona peaväljak, mis on harilikult tuvisid täis, lisaks omab veel üht suurt purskkaevu. Edasine tee kulges ülesmäge Sagrada Familia poole. Tee peale jäid mõned Gaudi majad, mis nagu kõik muudki Gaudi asjad on parajalt kiiksuga ja näevad väga lahedad välja. Gaudi on Gaudi Barcelonas - kõik on siin turistide jaoks Gaudi. Gaudi ise oli kunagi Barcelona peaarhitekt ja tema hooned on põhilised vaatamisväärtused Barcelonas ning tema nimega üritatakse müüja kõike, mis vähegi võimalik. Ka Barcelona põhilise vaatamisväärsuse juba üle sajandi ehituses oleva hiiglasliku katedraali Sagrada Familia projekteeris Gaudi. Sagrada Familia ise on turistide jaoks avatud ainult osaliselt ja järjekord sinna sisse saamiseks on olgem ausad liiga pikk, et oodata. 

Sagrada Familia juures tekkis tüüpiline Hispaania olukord - meie grupp oli lõpetanud tuuri ja teine grupp, kellega me pidime kokku saama oli kurat teab kus. Ja nii me ootasime 1,5h. Kui teine grupp lõpuks tuli jätkus segadus edasi, et kus süüa või mida teha. Lihtsalt liiga suur hulk inimesi, et mingi kokkulepe saavutada. Seetõttu otsustasimegi väiksema grupiga (mingi 10 inimesega) lahkuda. Läksime poodi ja seejärel hiljem hiina restorani (Wok to walk) sööma. 

22.30 oli kogunemine hosteli ees, et minna baari  ja sealt edasi klubisse. Baar (Ovella Negra-tõlkes must lammas) oli hiiglaslik ja Eestis midagi nii suurt kohe meelde ei tulegi. Seal sai ka esimest korda mängitud midagi väga hispaanialikku - lauajalgpall. Täitsa tore tegevus. Õhtu lõppes Razzmatazzis - hiiglaslikus ööklubis. Razzmatazzis on viis erinevat saali eri muusikaga. Võtab natuke aega, et seal orienteeruda, sest eri saalid on lausa eri majades ja ühtegi viidet kusagil ei ole. Väga võimas koht.

Laupäev hommikul äratus 8.30 ja hommikusöök. Hosteli hommikusöök kujutas endast Kelloggsit, röstsaia, kohvi ja mahla. Kuna enamus veel magas, siis läksime kuuekesi (mina, Airi, Karsten, Robin, Nadine ja Sofia) La Ramblas asuvale suurele turule (St Josep la Boqueria) ja vaatasime seal ringi,tegu oli turuga, kus müüdi kõike head paremat söödavat, enamvähem mõistliku hinnaga (üldiselt oli Barcelona suhteliselt kallis, eriti kui võrrelda Vigoga). Järgmine sihtpunkt oli Parque Güell, Gaudi loodud imeilus park. Sinna saamiseks tuli kasutada metrood. Metroo on Barcelonas odav (10 korra pilet 7,95€) ja kiire ning parim ringiliikumise vahend. Park ise oli väga ilus ja teistsugune võrreldes tavaliste parkidega. Kuna ta asub mäe otsas, siis avaneb sealt ka väga hea vaade kogu Barcelonale. 

Kella 13 olime tagasi Hostelis. Ja taaskord saab rääkida ühe loo, mis on väga hispaanialik. Nimelt oli kokkulepitud kogunemine kell 13 hosteli ees, et minna ühte parki piknikule. Meie jõudsime hostelisse tagasi sellel ajal, läksime oma ruumi, käisime veel pesemas ja seejärel väljas Starbuckis kohvi ostmas. Kell 13.30 kui me hosteli ette tagasime läksime olid kõik õues ja ootasid, aga keegi ei liikunud veel kuhugi, nagu ikkagi tavaliselt. Meie muidugi oodata ei viitsinud, nii siis võttiski Airi ühel koordinaatoril käest kinni ja tiris teda liikuma, samal ajal karjusin mina üle kõigi lets go ja nii me liikuma hakkasime. Eht hispaanialik näide kellaaegadest ja tühja passimisest.

Pargis (Parc de la Ciutadella) oli piknik ja niisama chillimine. Park oli väga suur ja ilus. Keskel oli suur tiik, kus sai rendipaatidega sõita. Lisaks oli pargis veel suur mammuti kuju ja minu meelest kõige ilusam purskkaev Barcelonas. Kuna ülejäänud rahvas läks nüüd Parque Güelli (peale 2h inimeste ootamist nagu me hiljem kuulsime), siis meie seltskond läks sadama piirkonda avastama. Teepeal sai ka üllatavalt tagasihoidlikku Barcelona rongijaama külastatud. Sadam oli erinevaid jahte otsast ääreni täis ja muidu täitsa tore jalutamiskoht. 

Meiega ühes ruumis olnud Johannal ja Kristinal sai ka kõrini teiste järgi ootamisest ja nii tulid nad pargist ära ja ühinesid meie seltskonnaga- Üheskoos läksime vanalinna uudistama. Kitsad tänavad, kõrged majad, nii nagu üks vanalinn olema peab. Suurim vaatamisväärsus ilmselt Barcelona katedraal. Katedraali ees tantsisid suur hulk vähe vanemad inimesed muusika saatel mingit ringtantsu, mis pani lihtsalt mõtlema, et miks Eestis selliseid asju ei toimu.

Õhtusöök taas Wok to walkis, sest me olime liiga laisad, et minna kuskilt mujalt enamvähem soodsat hinda otsima. Wok to walk'is on väga huvitav süsteem. Nimelt tellid, maksad ja ütled oma nime kassas. See nimi kirjutatakse karbile ja hiljem keegi karjub su nime ja saad oma toidu kätte. Enesestmõistetavalt kirjutatakse ja hääldatakse neid nimesid väga mööda. Mardist sai Mark, Karstenist Kas, Robinist Robert ja Airit mingi nipiga Iden (teisel õhtul Oire). Meil oli lõbu laialt.

Õhtul oli kogunemine 21.30, et minna baari ja sealt edasi klubisse nagu eelmine õhtugi. Meie toas ei liigutanud sellel kelleajal veel keegi ja kui me lõpuks oma ruumist alla läksime mingi 22 läbi olid kõik juba läinud. Nagu arvata võis oli meiesuguseid veelgi ja nii tekkiski väga ruttu teine laine, kes üheskoos baari poole teele asus. Nüüdseks ei imesta ilmselt enam keegi kui ma kirjutan, et sinna baari jõudsime me kohale enne kui need, kes üle poole tunni varem teele asusid. Tegu oli mingi väikese kohaliku kohaga, mitte just parim baar kus ma olen olnud. Sealt edasi klubisse, mille nimi enam kuidagi ei meenu kellelegi. Klubi oli siuke täitsa tavaline klubi ja ei midagi erilist. Koju tulles sai nähtud ka seda mida varem osad olid rääkinud. Metroos pole öösiti turvamehi ja kuna kaamerad kedagi ei huvita, siis purjus kohalikud ronivad lihtsalt üle turvatõkete, et tasuta sõita, või siis läheb ühe piletiga kaks inimest sisse (lihtsalt peab kiiresti uksest läbi minema enne, kui see kinni läheb)

Pühapäeva hommikul pidime hostelis toad vabastama 10.00. Pagasi panime kuni õhtuni mingisse ruumi seal samas hostelis. Väike ring vanalinnas ja võtsime suuna El Clot'i poole, põhjus miks me sinna piirkonda läksime oli Castellers'ide esinemine. Tegu on inimpüramiidiga, erinevad grupid, kes koos harjutavad võistlevad et teha kõrgemat inimtorni. Kuigi ma olen seda varem telekast ja netist näinud, siis kohapeal on ikka midagi muud. Kogu see inimtorn kõigub edasi tagasi ja alumiste korruste inimestel on näod grimasse täis, kogu sellest raskusest, mis nende õlgadel on. Väga võimas vaatepilt oli.

Edasi sai mindud mäge vallutama. Montjuic on ehe turisti piirkond, kus on vanaaegne kindlus, olümpiastaadion, muuseumid ja pargid. Seltskond selleks tripiks 6 sakslast (Karsten, Robin, Johannes, Malte, Kristina ja Nadine) üks soomlane (Johanna) ja meie kaks eestlast. Väga erinev tavapärasest, sest harilikult kuuleb ümberringi mingeid šušisevaid häälikuid poolamaalt, kuna neid on siin Vigos lihtsalt nii palju :). Kõikjale paraku ajapuuduses selles piirkonnas ei jõudnudki, näiteks olümpiastaadion jäigi nägemata. Kõigil olid kõhud ka tühjad, nii läksimegi linna tagasi kebabi restorani sööma ja seejärel Picasso muuseumi. Picasso muuseum on pühapäeviti tasuta alates 15.00, mis tähendas hiiglaslikku järjekorda. Meie õnneks olid suht sissepääsu lähedal osad tuttavad ja nii me suht ülbelt liitusimegi nendega, et mitte seista seda järjekorda, aeg kah niigi piiratud nagu ta meil oli. Picasso muuseum sisaldas väga detailselt Picasso noorusaega ja tema kujunemist, aga ka töid hilisemast perioodist.

Piiratud nagu meie aeg seal, oligi aeg lahkuda. Kell 20 asusime taas pikale bussireisile tagasi Vigosse. Bussiga reisimine nii pikalt on ikka äärmiselt ebamugav ja aeglane. 14h bussiga või 1,5 h lennukiga on ikka tohutu vahe küll. Parema meelega oleks selle sama aja olnud rongis, mis sõidab sama kaua, aga paraku sõidab rong Vigo ja Barcelona vahet vaid korra päevas ja valel ajal meie tripi jaooks.

Barcelonast veel niipalju, et nädal seal ära sisustada pole küll mingi probleem. Vaatamist on seal küllaga ja küllap kunagi saab tagasi mindud ja pikemalt külastatud.

                            Pilte San Telecost:

 Pilte Barcelonast:

25.10 - 08.11

Halloween on siin nädala pikkune sündmus. Igal õhtul toimus suur fiesta. Näha oli, et inimesed olid oma kostüümidega palju vaeva näinud. Aga see tasus ka ära, sest nad nägid väga lahedad välja.

Samal nädalal oli siin ka suur õllefestival, mida käisime ka ühel õhtul külastamas. Kohal oli slaagri muusikat mängiv bänd, mille muusika pani rahva väga hästi kaasa elama. Väga veider oli tuttavaid laule hispaania keeles kuulda aga selle eest olid need siiski head :). Rahvas tantsis nii põrandal, pinkidel kui ka laudadel.Meie õllesummeriga ei anna seda üritust võrrelda, sest õhkkond ja meeleolu hoopis teised.

Nädalavahetus oli suhteliselt vihmane ja vaikne. Kasutasime võimalust mõnusa vihmaga jalutada ning käisime kohalikku raamatupoodi uudistamas. Hispaania keelset kirjandust leidub ikka väga palju. Õnneks oli seal ka hea valik inglise keelset kirjandust. Raamatute hinnad on siin soodsamad kui Eestis.

Vihmaga on ka siin seni väga veidrad lood olnud. Tavaliselt on siin alates oktoobri algusest sadanud aga see aasta sadas terve kuu jooksul vaid paar päeva. Seda muidugi meie õnneks :). Hea on käia novembri alguses seeliku ja särgiga ning mõelda, et äkki võiks randa minna :).

4.novembril toimus esimene ERASMUSE karaooke õhtu. Paigaks oli pisikene kohake, kuhu tuli kokku väga palju inimesi. Laulmisest seal väga palju midagi välja ei tulnud, kuna baaris oli HappyHour, mis tähendas, et 10€ said juua öösel kella kaheni nii palju õlut ja shampust kui tahtsid. Need vähesed laulud, mis lauldi olid selle eest väga head. Üldiselt väga aru ei saanud, kes mikrofooni laulab, sest terve baari täis noori laulis ka kaasa :).

Mina tegin esimest korda proovi ka salsat tantsida. Väga mõnus on. Ühes klubis on igal  neljapäeval võimalik tasuta salsat õppida. Kahjuks sinna tundi kohale ei jõudnud aga õnneks saab selle vea järgmine nädal ära parandada.